Iti koolitöö

Lugesin veel 3 peatükki... Poisid leidsigi kauboisaabaste ja pikkade juustega mehe, keda Mari oli nalja pärast kirjeldanud. Hiljem selgus, et mees oli ise olnud ka politseinik. Poisid said Kuuli ja Lippuse käest ikka päris kõvasti riielda. Maril hakkas Olavist ja Antonist kahju ja nad leppisid kokku, et teevad koostööd. Lapsed olid juba pool supilinna läbi kamminud, kui nad kuulsid ühes hoovis rääkimist ja otsustasid hirmsa mehega juttu rääkida. Ühel meestest olid ka prillid, aga lapsed sellele tähelepanu ei pööranud. Hiljem jalutasid nad veel edasi, kuni Sadu ema helistas ja kutsus ta õhtusööki sööma, enne veel mindi  uuesti vahtra all istuvat, imeliku seltskonda vaatama. Mees, kellel olid enne prillid peas, oli prillid ära võtnud, mis tähendab, et ta oli ennast üles andnud. Siis läksid tüdrukud kiiresti koju sööma ja poisid jäid valvama. Lepiti kokku, et kohe kui midagi kahtlast nähti tuleb helistada. Poisid, aga otsustasid tüdrukutele mitte helistada, pärast seda mida nad neil...

Ma vahepeal "lõpetasin" juba selle raamatu lugemise. Tegelikult lugesin ma raamatu peaaegu lõpuni, mul lihtsalt tekkis probleeme järje pidamise ja blogisse kirjutamisega. Praegu vaatan lihtsalt tagantjärgi raamatut läbi, et meelde tuletada ja samalajal kannan blogisse sisse. Nüüd lugesin ma läbi teise peatüki... Mari sai Reilikaga kokku, nagu kokkulepitud ja rääkis talle kogu loo. Mari tahtis tõestada politseinikele, et Mati ja tüdrukud pole uurimises sugugi halvemad kui poisid. Pärast pikka arutamist kuhu röövel võis minna, said nad selgusele, et arvatavasti liiguti Kartuli-või Marja tänava suunas. Poisid läksid Kartuli tänavasse, niiet tüdrukud läksid Marja tänavasse. Reilika leidis maja, kus oli just seinu värvitud ja ta arvas, et ehk oldi mingit kahtlast liikumist nähtud. Täpselt enne kui nad tahtsid kella helistada ilmus nende juurde Sadu, nende sõber. Kui Mari oli ka Sadule lühiülevaate andnud, helistasid nad kella ja rääkisid naisega kes oli õue ilmunud. Naine andis ...