Iti koolitöö

Lugesin raamatu läbi, kijutan praegu iga peatüki kohta lühidalt. 5. peatükk Salaselts ramps sai lõpuks Mari tagaaias olevas paadis kokku. Kõik olid juba kirja mitu, mitu korda läbi lugenud ja väga ärevas tujus. Nii ärevas, et Olav sõi üksinda pool šokolaadi ära. Samuti oli juba üle korratud vähemalt kolm korda kogu infot mis nad teadsid. Salaselts arutas, et kui kahju on, sest Mari vanaisa on haiglas ja nad ei saagi koos temaga müüri juurde minna, siiski loodeti parimat. Olav küsis kirja uuesti enda kätte, uuris vappi ja küsis, et mis vapiga tegu. Reilika vastas, et tegu on EÜS-i vapiga, Eesti Üliõpilaste Seltsi kuulus ka tema isa. Olavile oli küll vaja veidi seletada, aga siis tuli ka temale meelde ajaloo tunnis räägitust. Siis uuris olav kirja uuesti ja küsis võõrkeelse lause kohta. Siis oli Mari kord selgitada, see oli ladina keeles ja tähendas: naudi päeva. Olavil oli veidi halb tuune, et tema seliseid asju ei teadnud, aga tema ei teadnud. Siis otsustati minna botaanikaaeda ilm

Minu kunstitööd praeguse ajaga: Mitte väga raske, natuke siiski oli raske, kui pidi terve loo 6 pildi sisse ära mahutama ja samuti hakkasin millegipärast kiirustama, oleksin kindlasti paremini saanud. Väga lihtne töö, mulle meeldis seda väga teha, ei olnud liiga raske, aga samas polnud ka liiga kerge, täpselt paras. Natuke tuli mõnest kohast väärakas, aga muidu väga meeldis teha, sain kasutada kujutlusvõimet.                                                                                                                                                         Seda oli rahustav teha, ajasin mõnes kohas valed värvid segamini, aga parandasin vead ära, töö oli väga lihtne ja tehnika sai ise valida. Tööjuhend oli lihtne ja arusaadav, töö ise ei võtnud kaua aega ja näeb vahva välja. Väga kiire ja lihtne töö, minumeelest näeb see vahava välja, see ei kulutanud üldse aega ja seda oli lõbus

Mari ärkas hommikul seepeale, et korteris oli täiesti vaikus, ta oli harjunud hommikuti ärkama vähemalt ema ja isa jutuajamisele köögis, ag ainus hääl mida ta tol hetkel kuulis oli Mati (koer) nohisemist. See tundus kuidagi vale, Mari ajas end voodist püsti ja pani hommikumantli selga, õde magas tal ikka magusat und. Mari suundus kööki ja nägi vanaema ärevalt aknast välja vaatamas, ta käitus teistmoodi kui muidu. Vanaema oli väga murelik ja tõsine, niiet Mari küsis mis lahti. Vanaema selgitas, et vanaisal oli lihtsalt natuke kõrge palavik-vist külmetas-ja ta peb haiglasse uuringutele jääma. Ema ja isa läksid temaga kaasa. Mari tunDis kergendust, kuid see tähendas vaid seda, et nad ei saa koos vanaisa ja Rampsiga botaanikaaeda minna, et müüri ümbrust uurida. Kahju. Vanaema näiatas, et vanaisa oli raamatu vahelt leitud kirja Marile külmkapi peale lugemiseks jätnud. Mari sai kirja kohe kätte ja hakkas seda ettevaatlikult avama. Seal oli ka veel lisaks kirjutatud, et ümbrikule joonistatud

Nad jäid Emajõe juures seisma ja vanaisa hakkas rääkima. Ta oli kodus paar nädalat tagasi suurpuhastust teinud üle väga pikka aja, ta pühkis tolmu ja vaata läbi vanad raamatud. Ta oli hakkanud üht raamatud mille oli ta vanaisa tema emale sõja kinkinud riiulisse tagasi panema, kuid see kukkus maha ja kuidagi oli kaane alt mingi ümbriku serv näha. Ta avas ümbriku, selle peal oli kirjas ta ema nimi, sealt tuli välja kiri aastast 1944, see oli tema onult. Kirjas oli sünnipäeva õnnesoovid ja lisatud, et ta plaanib Eestist põgeneda ja ta oli peitnud botaanikaaaeda varanduse. Varanduse asukoht oli ebaselge, ainult kirjas, et oli peidetud laekaga botaanikaaeda, linnamüüri väravasse. Vanaisa siis ütles, et ta pole kindel absoluutselt mis linnamüüri väravast on juttu, kuid ta arvab, et tegu ongi selle müüriga, kus ta lesimas käib ja, et see ongi põhjus miks ta käib, kuigi seal ei ole mitte mingisugust väravat. Ta ütles, et kiri ei anna talle rahu, aga Mari lubas tal seda aidata lahendada. Mari k

Samal ajal, kui Olav ja Anton suppi sõid, tuli Mari trennist koju. Üks värav oli lahti, niiet Mari otsustas sellest aiast otse botaanikaaeda minna ja sealt edasi koju. Kui Mari botaanikaaeda sisenes nägi ta seal oleva müüri peal pikutamas üht vana meest, ta läks lähemale ja tuli välja, et see oli Mari vanaisa. Mari küsis, et mida ta teeb siin ja seepeale vastas vanaisa, et mõtleb. Kui Mari küsis mida vanaisa mõtleb, ei tulnud talle vastust ja vanaisa keeras end taas pikali müürile lesima. Mari hakkas samuti taevasse vaatama ja mõtles selle peale, et tundus nagu suvi, aga käes oli juba septembrikuu. Vanaisa siis järsku ütles Marile, et ta arvaski, et Mari tuleb ning Mari ise oli seepeale imestunud. Siis jäid nad veel sinna istuma, mõtlema ja lobisema, kuni üks väga väikest kasvu mees hakkas midagi käratama. Vanaisa ütles, et see oli üks väga tüütu assistent, ta tuli ütlema, et keegi oli kaevanud, et mingi imelik mees magab müüri peal. Niimodi kädises ta seal tükk aega. Mari teadis, et v

Kui Olav läks peale trenni poodi juua läks ostma ja pärast poest lahkudes ukse lahti tegi, ootas teda hirmus üllatus. Kamp suuri poisse seisis seal, olan tundis kolm nendest kohe ära. Olav otsustas kiiresti minema kõndida, kuid kamp hakkas teda jälitama. Olav hakkas aina kiiremini ja kiiremini jooksma, samamoodi kuus poissi tema järgi. Lõpuks jõudis Olav oma kodu juure, tegi ukse lahti ja hakkas trepist üles jooksma. Kui Olav oli juba teisel korrusel, kuulis tha kriiksu-Leo kamp oli talle järele jõudnud ja nad tegid kortermajaukse lahti. Poisid hakkasid trepist olavile järgi jooksma. Lõpuks jõudis olav oma korteri ukseni ja vajutas uksekella, lootes, et isa on kodus. Leo jäi viimastel trepiastmetel seisma ja teised taganesid igaks juhuks esimesele korrusele. Uks avanes ja ukse peal seisisgi Olavi isa. Ta oli rõõmus, kuid kui ta nägi võhivõõrast poissi trepiastmetel seismas muutus ta pilk jäiseks. Isa küsis, et kas too kiusab ta poega, aga seleasemel, et olla viisakas, ühmas Leo midagi