Peidetud hõbedane aardelaegas
Lugesin raamatu läbi, kijutan praegu iga peatüki kohta lühidalt.
5. peatükk
Salaselts ramps sai lõpuks Mari tagaaias olevas paadis kokku. Kõik olid juba kirja mitu, mitu korda läbi lugenud ja väga ärevas tujus. Nii ärevas, et Olav sõi üksinda pool šokolaadi ära. Samuti oli juba üle korratud vähemalt kolm korda kogu infot mis nad teadsid. Salaselts arutas, et kui kahju on, sest Mari vanaisa on haiglas ja nad ei saagi koos temaga müüri juurde minna, siiski loodeti parimat. Olav küsis kirja uuesti enda kätte, uuris vappi ja küsis, et mis vapiga tegu. Reilika vastas, et tegu on EÜS-i vapiga, Eesti Üliõpilaste Seltsi kuulus ka tema isa. Olavile oli küll vaja veidi seletada, aga siis tuli ka temale meelde ajaloo tunnis räägitust. Siis uuris olav kirja uuesti ja küsis võõrkeelse lause kohta. Siis oli Mari kord selgitada, see oli ladina keeles ja tähendas: naudi päeva. Olavil oli veidi halb tuune, et tema seliseid asju ei teadnud, aga tema ei teadnud. Siis otsustati minna botaanikaaeda ilma vanaisata. Sadu hüppas otse paadi äärelt alla ja kõik olid imestunud, ta ütles, et see on parkuur. Siis tulid teised redelist alla ja plaan oli minema hakata, kuid Olav sai pahaseks, et Maril võtab redeli panemine nii kaua aega. Mari ja Olav hakkasid nääklema ja tegid kokkuleppe, see kes jalgpalli mängu kaotab teeb kõigile jäätise välja. Olavi imestus oli suur, kui Mari võitis, ta ei käinud isegi trennis. Siis hakkas kamp botaanikaaeda suunduma ja teised ei hkkanud juhtunut Olavile meelde tuletama, et teda mitte ärritada.
6. peatükk
Salaselts jõudis botaanikaaeda. Kõik uurisid müüri hoolikalt, eriti Olav, taluges isegi pikkuse ära-28 meetrit. Olav ütles, et seal küll mingis väravast jälge ei olnud, aga Reilika arvas, et äkki oli vanaaja müür pikem ja kõrgem ning väravat pole lihtsalt näha, vahet pole kumba pidi, polnud neil siiski aimu, kus müür võis olla. Kui kõik olid nõutud, tuli Marile idee osta botaanikaaia piletikassast kaart. Seda ta tegigi. Kaardil oli näidatud kuidas müür oli kulgenud ja juurde oli lisatud, et müür kaevati alles välja 1988-1990 arheoloogiliste uuringute kaigus, kuid kiri oli pärit aastast 1944, mis tähendas, et onu Kristjan rääkis mingisugusest teisest müürist, samas tuli Marile ka meelde, et vanaisa ütles, et see pole see müür, vaid hoopis nemad seostasid selle. Igal juhul olid nad oma otsingutega sama kaugel, kui vanaisa, enne kui ta haiglasse läks. Siis tuli tuli kõigile meelde, et kirjutatud oli ka mingist hansamängust. Mari ja Olav hakkasid kalduma teisele jutule, aga Reilika tuletas meelde mis jutuga tegemist oli. Nad arutlesid, et mis see hansamäng on ja kuidas seda mängiti. Neil tuli mõte seda vanade inimeste käest küsida, kuid nad ei teadnud kedagi nii vana. Neil tuli idee küsida kelleltki Herne poest. Plaan oli paika pandud. Mari oli õnnelik, et nad jõuavad oma plaaniga kuhugile. Ta tantsis müüri peal ja oma hõigetega oli ta ühe aedniku tähelepanu äratanud. Mari ehmatas ära ja pillas väärtusliku kirja maha ning vaatas kuidas see murule liugles. See oli täpselt müüri ja vuntsidega aedniku vahepeal. Olav oli kärme ja ei jäänud ootama mis juhtub, vaid jooksis ja võttis kirja. Aednik astus paar sammu lähemale ja ütles midagi nagu: "See pole teie kiri. Näidake korraks. Palun andke see hetkeks minu kätte". Midagi oli selle mehe kohta, mis pani kõik viis botaanikaaias olevat last jooksma, nad jooksid läbi peenarde, kuid jälgisid, et nad midagi katki ei astuks. Mees ei jälitanud neid, kuid proovis neile longates järele kõndida. Nad olid peaaegu botaanikaaiast väljas, kui Mari märkas enda teepeal ees basseini, viimasel hetkel jooksis ta sellest suure kaarega mööda, aga mõni sekund hiljem kuulis ta oma selja taga plärtsaki. Anton oli vette kukkunud ja täiesti läbimärg, aga ta ronis basseinist välja ja jooksis edasi. Lepiti kokku, et poisid käivad kiiresti kodus, et Anton saaks ruttu riided vahetada ja tüdrukud lähevad Herne poodi.
7. peatükk
Tüdrukud suundusid hernepoodi. Nad läksid oma suurte jäätistega leti juurde ja samal ajal küsisid nad letis olevalt poeomaniku õetütrelt, et kas tema tädi on poes. Kristin kutsus poeomanik Aino ja tüdrukud rääkisisd temaga natuke. Tuli välja, et supilinnas kogu elu elanud, üle 90 aasta vana härra Paul oli just perfektne andmete saamiseks. Ta tuli poodi iga esmaspäev kell 08.00, et sooja leiba osta. Mari andis andmetest ka poistele teada ja lepiti kokku, et tüdrukud valvavad Herne poe juures Esmaspäeva hommikul kell 07.45-08.00 ja poisid valvavad 08.00 kuni härra Paul välaj imub. Kui Mari sel päeval koju läks, kuulis ta halbu uudiseid, vanaisa pidi veel paariks päevaks haiglasse jääma. Tal tuli meelde, et peaks kirjast oma vanematele rääkima, nad tegid parajast süüa. Emal polnud aega kuulata, aga isa pani kaalika käest, pesi käed ära ja luges kirja läbi. Ta ei arvanud sellest palju, ainult, et küllab on varandus välja kaevatud või oli see lihtsalt nali. Mari ei tahtnud seda väga uskuda, aga see polnud tema arvamus. Reilik rääkis samuti oma isaga. Ta küsis seltsi vapi kohta. Ta väga palju teada ei saanud, kuid seda, et mõõkadele olid kritseldatud tähed V, C ja F ning, et V vist tähendas "vivat" ehk "elagu". Veel sai ta teada, et vapil kirjas olev "capre diem" ei tähenda ainult naudi päeva, vaid ka püüa päeva, nopi päeva ja kasuta päeva. Rohkem olulist infot ta ei saanud. Reilika läks oma tuppa ja mõtles veidi selle üle, rohkem polnud praegu informatsiooni vaja. Talle tulid meelde suvel rattavaraste püüdmine ja ajalehes ilmunud artikkel. Tal tuli pähe mõte ajalehes olevat artiklit uuesti lugema tuli tlle mõte, et äkki üritas Kristjan öelda oma õele, et kasuta päeva, kasuta tänasel päeval ilmunud ajalehte. Ta mõtles mõtte uuesti üle ja see tundus nii loogiline ning tasus järelekontrollimist. Ta otsustas, et läheb esmaspäeval raamatukokku ja otsib üles täpselt 1944. aasta 6. septembri ajalehe üles-päev mil kiri oli saadetud. Ta otsustas samuti, et ei räägi teistele, võibolla osutub see valeks, aga plaan oli paika pandud.
8. peatükk
Pühapäev kamp kokku ei saanud. Olav ja Anton olid linnast väljas kossumängul, Reilikal oli tansuetendus, Sadu oli Värskal vanaema juures ja Mari käis vanaisa haiglas vaatamas. Öeldi, et ta võib juba paari päeva pärast kodusele ravile minna. Pärast läks Mari üle pika aja jalkatrenni, ta ei käinud seal ametlikult, sest ballett ja kool ning igasugused asjad veel on ajaliselt väga mahukas ja ta peaks tegema suure valiku, aga talle meeldivad nii ballett, kui ka jagpall. Igaljuhul oli tal vaja suur otsus teha, sest Mari alati ütles et ta mõtleb. Õhtul läks Mari Matiga õue. Ta läks aiast välja Emajõe äärde ja vaatas seal aerutajaid. Ta otsustas siis, et järgmisel päeval valitakse välja "Lumekuninganna" osad, kui ta saab osa ta valib balletti, kui ei saa siis jalgpalli. Nad jalutasid mööda veel botaanikaaiast ja Mari mõtles siis juhtumi ja vanaisa peale. Peale seda läksid nad koju ning Mari luges raamatut, kuni ta magama jäi.
9. peatükk
Esmaspäeva hommikul oli Sadu kõige esimesena kohal-nimelt 7.30. Ta kõndis natuke poe ees ringi ja lõi aega surnuks. Kui kell oli juba 7.45 sai Sadu aru, et Mari ja Reilika jäävad hiljaks. Kell sai juba 7.55 ning Sadu nägi juba härra Pauli tulemas. Ta otsustas vestlust alustada. Hiljem liitusid ka Mri ja Reilika. Nad said teada, et hanasamäng oli selline mäng, et botaanikaaed oli hansalinn, puulehed olid paperrahad jne. Botaanikaaia müür tegelikult oligi linnamüür, mängus, sellel oli kolm väravat, peavärav Laial tänaval, teine värav läks Emajõe juurde ja kolmas Oa tänavas. Nad jätsid härra Puliga hüvast ja suundusid kooli poole, teepeal kohtasid nad poisse ja tegid neile väikse ülevaate. Veel arutati natuke teemat, kuni vastu kõndis Leo kamp. Aga nad ei teinud midagi, pärast seda mis oli Olaviga juhtunud. Päras seda läksid nad kooli ja igaüks hargnes oma klassi poole.
10. peatükk
Reilika jaoks kulus koolipäev väga pikalt, aga kui viimase tunni lõpukell kõlas oli tema juba klassist väljas teel raamatukogu poole. Raamatukogus öeldi talle, et nende kõige vanemad ajakirjad on 1945. aastast, ülejäänud on Kirjandusmuuseumis. Reilika tänas ja suundus sinna. Teepealt võttis ta veel kaks saiakest, sest kõht oli tühi. Kui Reilika siina jõudis ja oma üleriided ära võttis, juhatas administraator taõigesse kohta. Ta jõudis arhiivisaali ja registreeris end lugejaks. Lõpuks leidis Reilika õige ajalehe. Seal oli kirjutatud sõjast, kaduma läiud inimestest jne. Reilika leidis ajalehest pisikese lahtri "mitmesugust" ja ta oleks peaaegu toolilt maha kukkunud, kui ta luges teis teadet: Palun paewapüüdjal enesel arwestada, et päikeseloojang on kõige kuldsem Ülikooli Botaanikaaias, Oa tänawa wäravwas. -Igawesti Teie K. R. Reilika oli nii õnnelik, et tema arvamus oli tõeks osutunud ja värava täpne asukoht oli samuti teada. Kojuminnes oli tal tunne, et päris aardejaht oli alles alanud.
11. peatükk
Väljas hakkas vihma sadama niiet rampsu koosolek tehti köögis. Nad sõid teeküpsiseid ja jõid peale kakaod. Reilika jäi hiljakaks, aga ta otsustati siiski ära oodata. Kui lapsed ilma Reilikata köögis istusid ja niisama ajaviiteks juttu puhusid, said teada, et Mari roll "Lumeguningannas" oli jääpurikas ahk jäätunud laps. Ta oli pettunud ja ütles, et kui ta järgmine kord paremat osa ei saa, läheb ta jalgpalli. Lõpuks jõudis ka hingeldades Reiliika ja näitas kõigile arhiivist paljundatud ajalehe tagakülge. Siis hakati arutama kuidas ja millal märkamatult varandus välja kaevata. Olavil tuli plaan minna sinna ja öelda, et tegu on koolitööga. Palre seda lepiti kokku aeg-kell üks kooli ees. Siis tuli ema koju ja koosolek lõpetati.
12. peatükk
Peale kooli suundusid kõik botaanikaaeda. Seal võttis Sadu reporteri rolli üle ja küsis palju sisukaid küsismusi ednik Ave käest, kes talle omakorda ajaloost jututas. Siis küsis Olav, et kas aitöödega on abi vaja, et kaevamine tundub raske töö. Ave andis poistele labidad ja juhendas neid. Peale seda jätkas Ave tüdrukutele eskursiooni. Kui aednik oli silmapiirist kadunud, jooksid nii tüdrukud, kui poisid Oa väravasse. Poisid olid kaevama hakanud, auk oli ühe meetri sügavune juba ja tüdrukud tulid küsima, et mis sa teed. Olav oli pahane, sest nad pidid valavama, et keegi ei tuleks. Mari ütles, et ei tulegi, kui nenede juttu segaskolm lähenevat kuju: vuntsidega aednik, Ave ja assistent. Nad olid kõik korraga imestunud ja pahased. Mari otsustas tõtt rääkida, aga muidugi ei võetud teda tõsiselt. Nad taheti minema ajada. Tuli ka välja, et vuntsidega mehe nimi oli Dendro-Innar. Kui Ave ja assistent ära läksid, ütles Dendro-Innar, et ta usub neid ja lapsed võivad homme hommikul kell kaheksa kaevama tulla, sest tema töö oli auk kella kümneks kinni ajada. Ta ütles, et usub lapsi kirjal olnud vapi pärast, sest lapsed tavaliselt selliste asjadega ringi ei käi. Ning veel ütles ta, et Mari vanaisa oli tema hea sõber. Siis palus ta neil lahkuda, muidu tuleb assistent Ants tagasi.
13. peatükk
Lapse hakkasid tagasi kodupoole kõndima. Nad autasid, et kui imelik on see mis just juhtus. Siis lepiti kokku, et nad lähevad õhtul tagasi ja kontrollivad ega Dendro-Innar seda ise kaevama ei hakka. Kokkulepe oli kokku saada kell 7. Tüdrukud läksid päras seda koju, aga poisisd läksid Toome poodi. Pärast seda puhkasid nad veidi, pikutasid muru peal ja vaatasid mööduvaid autosid. Kuna seitsmeni oli palju aega, läksid nemadgi koju. Nad said kell seitse kokku ja poisid hakkasid kohe kaevama. Seekord tegid tüdrukud oma tööd koralikult ja valvasid ilusti. Siiski oli keegi turvafirmasse teatanud. Marii ja Sadu andsid mõlemad sellest poistele märku. Olav sosistas Marile, et too oodaku neid rampsus ja siis kutsus teised kaasa, et turvad neid ei leiaks. Nüüd oli vaja neil põgeneda. Sadu ja Reilika peitsid end mingite puude taha, aga Olav ja Anton jooksid edasi, turvamehed neile järgi. Sadu käskis Reilikal minna nüüd kohta kust saab üle müüri, siis sai ta kuidagi turvameeste tähelebanu, aga ta oli kiire. Talle hakkasid ka teiselt poolt vastu tulema turvamehed. Lõpuks ta kuidagi oma parkuuri oskustega pääses ja arvatavasti ka poisid. Pärast seda said kõik jälle omavahel kokku.
14. peatükk
Aga mida kamp ei teadnud oli see, et turvamehed hakkasid neid uuesti jälitama ja isegi kutsusid abiväge. Esimesena märkas neid Reilika. Nad andsid jalgadele valu ja jooksid läbi aiaaukude ja hoovide. Lõpuks jõudsid nad Lembe Luige aeda. Sadu ütles, et praegu ei saa rääkida ja turvamehed ajavad taga, et nemad oli ainult botaanikaaias. Lembet said lapsed usaldada. Siis sai ta aru millest Sadu rääkis ja ütles, et kui turvad tulevad ta ütleb, et pole neid näinud. Niimodi tehtigi ja Lembel õnnestuski turvad oma aiast minema ajada. Siis lõpuks jõudsid kõik rampsus kokku saada. Kõik rääkisid kuidas nad olid pääsenud ja Mari aina imestas. Kell oli juba päris palju niiet poisid jätsid headaega ning läksid koju, aga Sadu ja Reilika ei tahtnud pimedas koju minna, niiet nemad jäid ööseks Mari juurde.
15. peatükk
Mari teefon pinises ja kuigi ta tahtis veel magada ei jäänud aare ootama, ta äratas ka Reilika ja Sadu üles ning pani köögis teevee keema. Siis sõid nad kerge hommikusöögi ja läksid botaanikaaeda. Seal ootasid juba poisid ja Dendro-Innar. Dendro ütles, et enne ei või kaevama hakata kui veel üks inimene jõuab. See oli Mari vanaisa! Ta ütles, et teeb haiglast poppi. Siis hakkasid nad kaevama. Vihma sadas ladinal. Olav oli üpris väsinud, aga millegipärast hakkasid nad laulma ja see andis talle jõudu juurde. Siis kilastas Olavi labidas millegi vastu. Olav Dendro-Innar küünitasid ette poole, panid labidad käest ja üritasid kappida ära mulda leitud eseme pealt. See kirst oli täpselt nagu Kristjan Remmelgas oli kirjeldanud oma kirjas. Aga siis kuulsid nad oma selja taga kedagi, assistent Ants Kõrgekivi tuli täna varem ööle. Kõrgekivi ei uskunud oma silmi, kui nägi, et tõepoolest oli leitud midagi. Nad tassisid selle august välja. Lõpuks kangutati kaas pealt ära. Kirst oli täis münte ja mündikuhja peal oli kaks karikat. See kõik oli puhas kuld. Veel oli seal roheline apteegi pudel mille sees oli kiri: See on minule kuuluw warandus, mida ma ei saa kahjuks wõõrsile kaasa wõtta. Kolmandik kuldmüntidest kuulub minu pärijatele, kui mul peaks neid tulema, kolmandik mu õe Linda Haljandi pärijatele, ja kolmandik Tartu Botaanikaaiale. Pokaalid kuuluwad Eesti Üliõpilaste Seltsile. -K.R. Pokaalidel oli kirjas Jakob Hurt ja Heinrich Rosenthal. Igale EÜS-i asutaja liikmele anti selline, aga enamus on kas kadunud või hävitatud. Vanaisa ütles et kogu kirstu sisu on hindamatu.
16. peatükk
Pärast seda, kui riided olid kodus vahetatud, said kõik botaanikaaias uuesti kokku. Räägiti kuidas jagatakse summa ja kõik olid ühel sarvamusel, et jagatakse nii nagu kirjas oli. Õhtul tulid EÜS-ist paar meest, igaüks hoidmas valget jalgratast enda kõrval. Nad tänasid Mari väga hinnalistebpokaalide leidmise eest ja andsid tänutäheks viis luigevalget jalgratast. Terve ramps oli oma kingituse üle väga õnnelik. Vanaisa oli ka samasuguse ratta saanud ja nad tegid linna peal paar tiiru. Teepeal tulid vast konstaablid Kuul ja Lippus, ka nendel olid uued rattad. Nad rääkisid paarsõna juttu ja liikusid edasi. Siis kui lapsed ja vanaisa proovisõidult koju sõitsid rääkisd nad veel kuidas nad täpselt selle üles leidsid. Nad puhusid veel veidi juttu ja siis läks igaüks oma koju. Juhtum kaks oli edukalt lõpetatud.
5. peatükk
Salaselts ramps sai lõpuks Mari tagaaias olevas paadis kokku. Kõik olid juba kirja mitu, mitu korda läbi lugenud ja väga ärevas tujus. Nii ärevas, et Olav sõi üksinda pool šokolaadi ära. Samuti oli juba üle korratud vähemalt kolm korda kogu infot mis nad teadsid. Salaselts arutas, et kui kahju on, sest Mari vanaisa on haiglas ja nad ei saagi koos temaga müüri juurde minna, siiski loodeti parimat. Olav küsis kirja uuesti enda kätte, uuris vappi ja küsis, et mis vapiga tegu. Reilika vastas, et tegu on EÜS-i vapiga, Eesti Üliõpilaste Seltsi kuulus ka tema isa. Olavile oli küll vaja veidi seletada, aga siis tuli ka temale meelde ajaloo tunnis räägitust. Siis uuris olav kirja uuesti ja küsis võõrkeelse lause kohta. Siis oli Mari kord selgitada, see oli ladina keeles ja tähendas: naudi päeva. Olavil oli veidi halb tuune, et tema seliseid asju ei teadnud, aga tema ei teadnud. Siis otsustati minna botaanikaaeda ilma vanaisata. Sadu hüppas otse paadi äärelt alla ja kõik olid imestunud, ta ütles, et see on parkuur. Siis tulid teised redelist alla ja plaan oli minema hakata, kuid Olav sai pahaseks, et Maril võtab redeli panemine nii kaua aega. Mari ja Olav hakkasid nääklema ja tegid kokkuleppe, see kes jalgpalli mängu kaotab teeb kõigile jäätise välja. Olavi imestus oli suur, kui Mari võitis, ta ei käinud isegi trennis. Siis hakkas kamp botaanikaaeda suunduma ja teised ei hkkanud juhtunut Olavile meelde tuletama, et teda mitte ärritada.
6. peatükk
Salaselts jõudis botaanikaaeda. Kõik uurisid müüri hoolikalt, eriti Olav, taluges isegi pikkuse ära-28 meetrit. Olav ütles, et seal küll mingis väravast jälge ei olnud, aga Reilika arvas, et äkki oli vanaaja müür pikem ja kõrgem ning väravat pole lihtsalt näha, vahet pole kumba pidi, polnud neil siiski aimu, kus müür võis olla. Kui kõik olid nõutud, tuli Marile idee osta botaanikaaia piletikassast kaart. Seda ta tegigi. Kaardil oli näidatud kuidas müür oli kulgenud ja juurde oli lisatud, et müür kaevati alles välja 1988-1990 arheoloogiliste uuringute kaigus, kuid kiri oli pärit aastast 1944, mis tähendas, et onu Kristjan rääkis mingisugusest teisest müürist, samas tuli Marile ka meelde, et vanaisa ütles, et see pole see müür, vaid hoopis nemad seostasid selle. Igal juhul olid nad oma otsingutega sama kaugel, kui vanaisa, enne kui ta haiglasse läks. Siis tuli tuli kõigile meelde, et kirjutatud oli ka mingist hansamängust. Mari ja Olav hakkasid kalduma teisele jutule, aga Reilika tuletas meelde mis jutuga tegemist oli. Nad arutlesid, et mis see hansamäng on ja kuidas seda mängiti. Neil tuli mõte seda vanade inimeste käest küsida, kuid nad ei teadnud kedagi nii vana. Neil tuli idee küsida kelleltki Herne poest. Plaan oli paika pandud. Mari oli õnnelik, et nad jõuavad oma plaaniga kuhugile. Ta tantsis müüri peal ja oma hõigetega oli ta ühe aedniku tähelepanu äratanud. Mari ehmatas ära ja pillas väärtusliku kirja maha ning vaatas kuidas see murule liugles. See oli täpselt müüri ja vuntsidega aedniku vahepeal. Olav oli kärme ja ei jäänud ootama mis juhtub, vaid jooksis ja võttis kirja. Aednik astus paar sammu lähemale ja ütles midagi nagu: "See pole teie kiri. Näidake korraks. Palun andke see hetkeks minu kätte". Midagi oli selle mehe kohta, mis pani kõik viis botaanikaaias olevat last jooksma, nad jooksid läbi peenarde, kuid jälgisid, et nad midagi katki ei astuks. Mees ei jälitanud neid, kuid proovis neile longates järele kõndida. Nad olid peaaegu botaanikaaiast väljas, kui Mari märkas enda teepeal ees basseini, viimasel hetkel jooksis ta sellest suure kaarega mööda, aga mõni sekund hiljem kuulis ta oma selja taga plärtsaki. Anton oli vette kukkunud ja täiesti läbimärg, aga ta ronis basseinist välja ja jooksis edasi. Lepiti kokku, et poisid käivad kiiresti kodus, et Anton saaks ruttu riided vahetada ja tüdrukud lähevad Herne poodi.
7. peatükk
Tüdrukud suundusid hernepoodi. Nad läksid oma suurte jäätistega leti juurde ja samal ajal küsisid nad letis olevalt poeomaniku õetütrelt, et kas tema tädi on poes. Kristin kutsus poeomanik Aino ja tüdrukud rääkisisd temaga natuke. Tuli välja, et supilinnas kogu elu elanud, üle 90 aasta vana härra Paul oli just perfektne andmete saamiseks. Ta tuli poodi iga esmaspäev kell 08.00, et sooja leiba osta. Mari andis andmetest ka poistele teada ja lepiti kokku, et tüdrukud valvavad Herne poe juures Esmaspäeva hommikul kell 07.45-08.00 ja poisid valvavad 08.00 kuni härra Paul välaj imub. Kui Mari sel päeval koju läks, kuulis ta halbu uudiseid, vanaisa pidi veel paariks päevaks haiglasse jääma. Tal tuli meelde, et peaks kirjast oma vanematele rääkima, nad tegid parajast süüa. Emal polnud aega kuulata, aga isa pani kaalika käest, pesi käed ära ja luges kirja läbi. Ta ei arvanud sellest palju, ainult, et küllab on varandus välja kaevatud või oli see lihtsalt nali. Mari ei tahtnud seda väga uskuda, aga see polnud tema arvamus. Reilik rääkis samuti oma isaga. Ta küsis seltsi vapi kohta. Ta väga palju teada ei saanud, kuid seda, et mõõkadele olid kritseldatud tähed V, C ja F ning, et V vist tähendas "vivat" ehk "elagu". Veel sai ta teada, et vapil kirjas olev "capre diem" ei tähenda ainult naudi päeva, vaid ka püüa päeva, nopi päeva ja kasuta päeva. Rohkem olulist infot ta ei saanud. Reilika läks oma tuppa ja mõtles veidi selle üle, rohkem polnud praegu informatsiooni vaja. Talle tulid meelde suvel rattavaraste püüdmine ja ajalehes ilmunud artikkel. Tal tuli pähe mõte ajalehes olevat artiklit uuesti lugema tuli tlle mõte, et äkki üritas Kristjan öelda oma õele, et kasuta päeva, kasuta tänasel päeval ilmunud ajalehte. Ta mõtles mõtte uuesti üle ja see tundus nii loogiline ning tasus järelekontrollimist. Ta otsustas, et läheb esmaspäeval raamatukokku ja otsib üles täpselt 1944. aasta 6. septembri ajalehe üles-päev mil kiri oli saadetud. Ta otsustas samuti, et ei räägi teistele, võibolla osutub see valeks, aga plaan oli paika pandud.
8. peatükk
Pühapäev kamp kokku ei saanud. Olav ja Anton olid linnast väljas kossumängul, Reilikal oli tansuetendus, Sadu oli Värskal vanaema juures ja Mari käis vanaisa haiglas vaatamas. Öeldi, et ta võib juba paari päeva pärast kodusele ravile minna. Pärast läks Mari üle pika aja jalkatrenni, ta ei käinud seal ametlikult, sest ballett ja kool ning igasugused asjad veel on ajaliselt väga mahukas ja ta peaks tegema suure valiku, aga talle meeldivad nii ballett, kui ka jagpall. Igaljuhul oli tal vaja suur otsus teha, sest Mari alati ütles et ta mõtleb. Õhtul läks Mari Matiga õue. Ta läks aiast välja Emajõe äärde ja vaatas seal aerutajaid. Ta otsustas siis, et järgmisel päeval valitakse välja "Lumekuninganna" osad, kui ta saab osa ta valib balletti, kui ei saa siis jalgpalli. Nad jalutasid mööda veel botaanikaaiast ja Mari mõtles siis juhtumi ja vanaisa peale. Peale seda läksid nad koju ning Mari luges raamatut, kuni ta magama jäi.
9. peatükk
Esmaspäeva hommikul oli Sadu kõige esimesena kohal-nimelt 7.30. Ta kõndis natuke poe ees ringi ja lõi aega surnuks. Kui kell oli juba 7.45 sai Sadu aru, et Mari ja Reilika jäävad hiljaks. Kell sai juba 7.55 ning Sadu nägi juba härra Pauli tulemas. Ta otsustas vestlust alustada. Hiljem liitusid ka Mri ja Reilika. Nad said teada, et hanasamäng oli selline mäng, et botaanikaaed oli hansalinn, puulehed olid paperrahad jne. Botaanikaaia müür tegelikult oligi linnamüür, mängus, sellel oli kolm väravat, peavärav Laial tänaval, teine värav läks Emajõe juurde ja kolmas Oa tänavas. Nad jätsid härra Puliga hüvast ja suundusid kooli poole, teepeal kohtasid nad poisse ja tegid neile väikse ülevaate. Veel arutati natuke teemat, kuni vastu kõndis Leo kamp. Aga nad ei teinud midagi, pärast seda mis oli Olaviga juhtunud. Päras seda läksid nad kooli ja igaüks hargnes oma klassi poole.
10. peatükk
Reilika jaoks kulus koolipäev väga pikalt, aga kui viimase tunni lõpukell kõlas oli tema juba klassist väljas teel raamatukogu poole. Raamatukogus öeldi talle, et nende kõige vanemad ajakirjad on 1945. aastast, ülejäänud on Kirjandusmuuseumis. Reilika tänas ja suundus sinna. Teepealt võttis ta veel kaks saiakest, sest kõht oli tühi. Kui Reilika siina jõudis ja oma üleriided ära võttis, juhatas administraator taõigesse kohta. Ta jõudis arhiivisaali ja registreeris end lugejaks. Lõpuks leidis Reilika õige ajalehe. Seal oli kirjutatud sõjast, kaduma läiud inimestest jne. Reilika leidis ajalehest pisikese lahtri "mitmesugust" ja ta oleks peaaegu toolilt maha kukkunud, kui ta luges teis teadet: Palun paewapüüdjal enesel arwestada, et päikeseloojang on kõige kuldsem Ülikooli Botaanikaaias, Oa tänawa wäravwas. -Igawesti Teie K. R. Reilika oli nii õnnelik, et tema arvamus oli tõeks osutunud ja värava täpne asukoht oli samuti teada. Kojuminnes oli tal tunne, et päris aardejaht oli alles alanud.
11. peatükk
Väljas hakkas vihma sadama niiet rampsu koosolek tehti köögis. Nad sõid teeküpsiseid ja jõid peale kakaod. Reilika jäi hiljakaks, aga ta otsustati siiski ära oodata. Kui lapsed ilma Reilikata köögis istusid ja niisama ajaviiteks juttu puhusid, said teada, et Mari roll "Lumeguningannas" oli jääpurikas ahk jäätunud laps. Ta oli pettunud ja ütles, et kui ta järgmine kord paremat osa ei saa, läheb ta jalgpalli. Lõpuks jõudis ka hingeldades Reiliika ja näitas kõigile arhiivist paljundatud ajalehe tagakülge. Siis hakati arutama kuidas ja millal märkamatult varandus välja kaevata. Olavil tuli plaan minna sinna ja öelda, et tegu on koolitööga. Palre seda lepiti kokku aeg-kell üks kooli ees. Siis tuli ema koju ja koosolek lõpetati.
12. peatükk
Peale kooli suundusid kõik botaanikaaeda. Seal võttis Sadu reporteri rolli üle ja küsis palju sisukaid küsismusi ednik Ave käest, kes talle omakorda ajaloost jututas. Siis küsis Olav, et kas aitöödega on abi vaja, et kaevamine tundub raske töö. Ave andis poistele labidad ja juhendas neid. Peale seda jätkas Ave tüdrukutele eskursiooni. Kui aednik oli silmapiirist kadunud, jooksid nii tüdrukud, kui poisid Oa väravasse. Poisid olid kaevama hakanud, auk oli ühe meetri sügavune juba ja tüdrukud tulid küsima, et mis sa teed. Olav oli pahane, sest nad pidid valavama, et keegi ei tuleks. Mari ütles, et ei tulegi, kui nenede juttu segaskolm lähenevat kuju: vuntsidega aednik, Ave ja assistent. Nad olid kõik korraga imestunud ja pahased. Mari otsustas tõtt rääkida, aga muidugi ei võetud teda tõsiselt. Nad taheti minema ajada. Tuli ka välja, et vuntsidega mehe nimi oli Dendro-Innar. Kui Ave ja assistent ära läksid, ütles Dendro-Innar, et ta usub neid ja lapsed võivad homme hommikul kell kaheksa kaevama tulla, sest tema töö oli auk kella kümneks kinni ajada. Ta ütles, et usub lapsi kirjal olnud vapi pärast, sest lapsed tavaliselt selliste asjadega ringi ei käi. Ning veel ütles ta, et Mari vanaisa oli tema hea sõber. Siis palus ta neil lahkuda, muidu tuleb assistent Ants tagasi.
13. peatükk
Lapse hakkasid tagasi kodupoole kõndima. Nad autasid, et kui imelik on see mis just juhtus. Siis lepiti kokku, et nad lähevad õhtul tagasi ja kontrollivad ega Dendro-Innar seda ise kaevama ei hakka. Kokkulepe oli kokku saada kell 7. Tüdrukud läksid päras seda koju, aga poisisd läksid Toome poodi. Pärast seda puhkasid nad veidi, pikutasid muru peal ja vaatasid mööduvaid autosid. Kuna seitsmeni oli palju aega, läksid nemadgi koju. Nad said kell seitse kokku ja poisid hakkasid kohe kaevama. Seekord tegid tüdrukud oma tööd koralikult ja valvasid ilusti. Siiski oli keegi turvafirmasse teatanud. Marii ja Sadu andsid mõlemad sellest poistele märku. Olav sosistas Marile, et too oodaku neid rampsus ja siis kutsus teised kaasa, et turvad neid ei leiaks. Nüüd oli vaja neil põgeneda. Sadu ja Reilika peitsid end mingite puude taha, aga Olav ja Anton jooksid edasi, turvamehed neile järgi. Sadu käskis Reilikal minna nüüd kohta kust saab üle müüri, siis sai ta kuidagi turvameeste tähelebanu, aga ta oli kiire. Talle hakkasid ka teiselt poolt vastu tulema turvamehed. Lõpuks ta kuidagi oma parkuuri oskustega pääses ja arvatavasti ka poisid. Pärast seda said kõik jälle omavahel kokku.
14. peatükk
Aga mida kamp ei teadnud oli see, et turvamehed hakkasid neid uuesti jälitama ja isegi kutsusid abiväge. Esimesena märkas neid Reilika. Nad andsid jalgadele valu ja jooksid läbi aiaaukude ja hoovide. Lõpuks jõudsid nad Lembe Luige aeda. Sadu ütles, et praegu ei saa rääkida ja turvamehed ajavad taga, et nemad oli ainult botaanikaaias. Lembet said lapsed usaldada. Siis sai ta aru millest Sadu rääkis ja ütles, et kui turvad tulevad ta ütleb, et pole neid näinud. Niimodi tehtigi ja Lembel õnnestuski turvad oma aiast minema ajada. Siis lõpuks jõudsid kõik rampsus kokku saada. Kõik rääkisid kuidas nad olid pääsenud ja Mari aina imestas. Kell oli juba päris palju niiet poisid jätsid headaega ning läksid koju, aga Sadu ja Reilika ei tahtnud pimedas koju minna, niiet nemad jäid ööseks Mari juurde.
15. peatükk
Mari teefon pinises ja kuigi ta tahtis veel magada ei jäänud aare ootama, ta äratas ka Reilika ja Sadu üles ning pani köögis teevee keema. Siis sõid nad kerge hommikusöögi ja läksid botaanikaaeda. Seal ootasid juba poisid ja Dendro-Innar. Dendro ütles, et enne ei või kaevama hakata kui veel üks inimene jõuab. See oli Mari vanaisa! Ta ütles, et teeb haiglast poppi. Siis hakkasid nad kaevama. Vihma sadas ladinal. Olav oli üpris väsinud, aga millegipärast hakkasid nad laulma ja see andis talle jõudu juurde. Siis kilastas Olavi labidas millegi vastu. Olav Dendro-Innar küünitasid ette poole, panid labidad käest ja üritasid kappida ära mulda leitud eseme pealt. See kirst oli täpselt nagu Kristjan Remmelgas oli kirjeldanud oma kirjas. Aga siis kuulsid nad oma selja taga kedagi, assistent Ants Kõrgekivi tuli täna varem ööle. Kõrgekivi ei uskunud oma silmi, kui nägi, et tõepoolest oli leitud midagi. Nad tassisid selle august välja. Lõpuks kangutati kaas pealt ära. Kirst oli täis münte ja mündikuhja peal oli kaks karikat. See kõik oli puhas kuld. Veel oli seal roheline apteegi pudel mille sees oli kiri: See on minule kuuluw warandus, mida ma ei saa kahjuks wõõrsile kaasa wõtta. Kolmandik kuldmüntidest kuulub minu pärijatele, kui mul peaks neid tulema, kolmandik mu õe Linda Haljandi pärijatele, ja kolmandik Tartu Botaanikaaiale. Pokaalid kuuluwad Eesti Üliõpilaste Seltsile. -K.R. Pokaalidel oli kirjas Jakob Hurt ja Heinrich Rosenthal. Igale EÜS-i asutaja liikmele anti selline, aga enamus on kas kadunud või hävitatud. Vanaisa ütles et kogu kirstu sisu on hindamatu.
16. peatükk
Pärast seda, kui riided olid kodus vahetatud, said kõik botaanikaaias uuesti kokku. Räägiti kuidas jagatakse summa ja kõik olid ühel sarvamusel, et jagatakse nii nagu kirjas oli. Õhtul tulid EÜS-ist paar meest, igaüks hoidmas valget jalgratast enda kõrval. Nad tänasid Mari väga hinnalistebpokaalide leidmise eest ja andsid tänutäheks viis luigevalget jalgratast. Terve ramps oli oma kingituse üle väga õnnelik. Vanaisa oli ka samasuguse ratta saanud ja nad tegid linna peal paar tiiru. Teepeal tulid vast konstaablid Kuul ja Lippus, ka nendel olid uued rattad. Nad rääkisid paarsõna juttu ja liikusid edasi. Siis kui lapsed ja vanaisa proovisõidult koju sõitsid rääkisd nad veel kuidas nad täpselt selle üles leidsid. Nad puhusid veel veidi juttu ja siis läks igaüks oma koju. Juhtum kaks oli edukalt lõpetatud.
Kommentaarid
Postita kommentaar