Peidetud hõbedane aardelaegas 2

Samal ajal, kui Olav ja Anton suppi sõid, tuli Mari trennist koju. Üks värav oli lahti, niiet Mari otsustas sellest aiast otse botaanikaaeda minna ja sealt edasi koju. Kui Mari botaanikaaeda sisenes nägi ta seal oleva müüri peal pikutamas üht vana meest, ta läks lähemale ja tuli välja, et see oli Mari vanaisa. Mari küsis, et mida ta teeb siin ja seepeale vastas vanaisa, et mõtleb. Kui Mari küsis mida vanaisa mõtleb, ei tulnud talle vastust ja vanaisa keeras end taas pikali müürile lesima. Mari hakkas samuti taevasse vaatama ja mõtles selle peale, et tundus nagu suvi, aga käes oli juba septembrikuu. Vanaisa siis järsku ütles Marile, et ta arvaski, et Mari tuleb ning Mari ise oli seepeale imestunud. Siis jäid nad veel sinna istuma, mõtlema ja lobisema, kuni üks väga väikest kasvu mees hakkas midagi käratama. Vanaisa ütles, et see oli üks väga tüütu assistent, ta tuli ütlema, et keegi oli kaevanud, et mingi imelik mees magab müüri peal. Niimodi kädises ta seal tükk aega. Mari teadis, et vanade inimestega nii ei käituta ja ta tahtis vanaisa kaitseks midagi öelda, aga ta ei julgenud. Siis hakkas assisstendionu ähvardama, et kui nad kohe sealt ei lahku, siis kutsub ta vahimehe. Peale seda hakkasitki vanaisa ja Mari minema. Nad kõndisid läbi botaanikaaia, mõlemal tusane tuju. Siis algas botaanikaaia roosiaed ja Mari üritas vanaisa tuju tõsta tuletades meelde vanu aegu. Vanaisa naerats. Lõpuks jõudsid nad tänavale, Mari küsis vanaisalt küsimusi, vanaisa vastas ja mõlemal tundus nende rõõmus tuju tagasi olevat. Mari küsis siis vanaisa käest, et miks ta seal müüri peal lamas. Oli pikk vaikus, siis vanaisa vastas kõigepealt, et lihtsalt meeldib, aga siis ta ütles, et Mari on juba nii vana, et ta võiks seda teada, aga see on saladus, perekonnasaladus.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Nähh Pariisis2

Varastatud oranž jalgratas 4

Külaline Okidoki planeedilt3